No nagu ka teised korrad, ma alguses mõtlesin, et seekord võtan kätte ja üritan oma blogi vähe aktiivsemana hoida. Aga näe, pea kolm nädalat ja ei midagi.
Asi pole selles, et mulle ei meeldiks jagada, kuid nautides hetke, on viimane asi millele mõtlen, selle üles kirjutamine. Pigem korjan meeneid ja pilte, sest eelkõige peaks ju see olema minu enda jaoks. Ja need emotsioonid ja mälestused on mulle olulisemad. Nii et pigem seisan ja naudin vaadet vähe kauem... :)
Kuid eks ma kiirelt kirjeldan vähe oma eluolu.
Kui nüüd aus olla, siis ma pole enne ühtegi reisi nii narveerinud kui seekord. EVS projektiga kaasnev kohustus võttis järsult seest õõnsaks. Mitte kus ma magan, kellega ma toidulauda jagan või kellega ma töötan...vaid see, et mul on "tähtajaline leping". Olles viimased aastad nii liikuva elustiiliga, tundus see 9 kuud kõige hirmsama mõttena.
Kuid sain jalad maa peale tagasi, hingan rahulikumalt ning näen seda ikka võimaluse kui kohustusena.
Niisiis, elan nelja teise vabatahtlikuga, lihtsalt öeldes kahe moslemist aafriklasega ja kahe noore saksa neiuga. Pesitseme Rovereto vanalinnas, ümberringi laiumas kõrged mäetipud.
Koht on imeilus, hetkel on mäed kenasti lumemütsidega kaetud kuid kevade lõhn on siiski õhus.
Korterikaaslastega on vähe raskem, sest kõik on suhteliselt erineva iseloomuga. Samas kõik hea võtab kohanemist ja mina saan kõigiga suhteliselt hästi läbi.
Inglise keelega ei ole Itaalias kõige paremad lood... :D
Nii et pusin algelist Itaalia oma. Iga päev õpin midagi juurde, sest ega töö juureski muud keelt kuule. Google translate vahel aitab ja siis ilmselgelt ka kehakeel. (Millega tasub küll ettevaatlik olla, sest olen suutnud juba paar korda pange panna ja saata inimesi kogemata halbadesse kohtadesse :D). Kuid märkan, et isegi inglise keeles rääkides käed juba käivad ja räägivad oma juttu.
Mu projekt põhineb hetkel puuetega inimeste päevakeskuses, kus on enamasti keskmise vaimse puudega inimesed.
Ragazzi ( kliendid\sihtgrupp\patsiendid- kuidas eelistate) on väga toredad, iga päev saab nalja. Koos käime väljas, sööme, teeme käsitööd, muusikat, loomateraapiat, puhkame jne).
Kuna tegemist on siiski kõrgema vaimse puudega, on loomulikult limiit kui süvenenult nendesse tegevustesse laskutakse. Kuid mõistan igati kui suurt kasu isegi väikesed lihtsad asjad nende elus mängivad.
Ja Pean ütlema, et vaatamata keelebarjäärile, tunnen, et mind on väga hästi omaks võetud. :)
Lisan paar pilti meie orust, mis sa rattasõidul tehtud ning mõned ka loomateraapiast.
M.
 |
| Esiplaanil Rovereto |
 |
| Pildil on Franca, ta on pime ning vaadates teda loomadega oli lihtsalt väärtuslik! (Y) |
 |
| Kertu, võtad suvel kassi koju kaasa? :D |
